 |
| RAAMAT SÕDA 2023. TAAVET. KOLJAT Autor: LEO KUNNAS |
ERR Vikerhommikus andis intervjuu reservohvitser kolonelleitnant Leo Kunnas. Leo Kunnase arvates tuleks tulevasel kaitseväe juhatajal (Martin Heremil) esimese asjana riigikaitse arengukava ümber teha. Intervjuus kõlas postituse pealkirjaks olev oluline küsimus, millele Leo Kunnas vastas järgmiselt:
Loomulikult on seal vahet. Keda see teema lähemalt huvitab, soovitan soojalt oma raamatut “Sõda 2023”, kus ma panen nii-öelda need väed kaardile. Mängin sõja sisuliselt sõjamänguna läbi. Kui vägesid on liiga vähe või mingid olulised võimekused on puudu, näiteks kui ei ole rannakaitse võimekust, siis Vene merejalavägi lihtsalt astub randa maha, ütleb “Privet rebjata!”.
Ja mis me edasi teeme? Et keskmaa õhutõrjet ei ole, tähendab kogu Suur-Tallinna ruum langeb kohe õhurünnakute ohvriks. On ju väga selge, kui ei ole tanke, ei ole ka soomusmanöövri võimekust, ei ole võimalik teha vasturünnakuid, sest kuskil vaenlane murrab ikka läbi. Sa võid kaitsta ükskõik kui hästi, aga kui sa ei suuda vasturünnakuid teha, siis juhtubki Debaltsevo. On väga selge, et kui sul on 2 brigaadi, siis on nendega praktiliselt võimatu teha mingit relevantset operatiivplaani, muud kui sa tõmbad end Tallinna kaitsele. See ei ole hea plaan, sest me lihtsalt ei saa niiviisi teha, me ei saa riiki käest anda.
Näiteks veel üheksakümnendatel oli see käsitlus, et, et me saaks sissisõja vahenditega võidelda vaenlase vastu. Jah, me saame loomulikult teha, aga küsimus on võidus. Küsimus on, kuidas võita sõda ehk pidada vastu liitlasvägede tulekuni ja see on ka see künnis, mis tegelikult heidutab. Mis on alla selle, ma kardan, ei ole Vene kindralstaabile lihtsalt usutav.
Loe, mida kirjutatakse raamatu "Sõda 2023" kohta militaar.net foorumis
Neli lugu võimekusest, võimalusest, võimetusest ja vastutusest
Kommentaarid