Kaitseväe juhataja kandidaadi brigaadikindral Martin Heremi ettekanne 2011. aasta Pärnu Juhtimiskonverentsil
Transkriptsioon*
Tere päevast, lugupeetud konverentsil osalejad.
Minu nimi on Martin Herem, olen kolonelleitnant auastmelt ja Kirde kaitseringkonna ülem. Mul paluti rääkida mõned lood võimust kaitseväes. Ega seal midagi väga palju erinevat võib-olla ei olegi kui tsiviilühiskonnas, ainult ulatus on suurem. Kaitseväes paneb võim inimesi tegutsema kaugemale kui seda lubaks hirm või häbi. Praktiliselt läbi võimu saadetakse inimesi üsna tõenäolisesse surma. Täna mul nii drastilisi näiteid ei ole. Ennem kui ma lugude juurde lähen. Siin ennem räägiti vulkaanidest. Eestis vulkaane ei ole. Mina olen pärit Raplamaalt - sood ja metsad üsna tasane ja vaikne koht. Aga viimased kümme aastat olen ma töötanud sellise juhi üsna lähedal alluvuses nagu Ants Laaneots. Uskuge mind, ma tean, mis asi on väike vulkaan. Ma tean, mis asi on tuha all olla. Ja ma tean, kui maa väriseb ja miski järgmine pole päris kindel. Minu lood võiks nimetada võimekuseks, võimaluseks ja võimetuseks. Ma arvan, et võim on juhi tööriist eesmärkide saavutamisel. Loomulikult ta vastutab võimu kasutamise eest. Aga võimu ta peab kasutama.
I lugu - võimekus
Lugu on eelmisest aastast, kui oli lumetorm Monika. Etteruttavalt ma pean ütlema, et politsei ja päästeamet tegid seal väga head tööd. Ükskõik kui vähe see on välja paistnud, nad tegid head tööd. Selle lumetormi ajal Päästeamet palus kaitseväelaste käest abi. Teise päeva hommikul helistas päästeametnik minule ja ütles, et asi on väga hull. Umbes 500 inimest on Padaorus lumevangis olnud juba terve öö. Ei ole täpselt teada, mis nendega seal on ja välja neid ei saa sealt kuidagimoodi. Ainukesed vahendid on Bandwagen tüüpi roomikmasinad ja neid on päästeametil väga vähe, ainult paar tükki. Päästeametnik lisas veel, et kui need inimesed jäävad sinna järgmiseks ööks, siis me võime lugeda hukkunuid kümnete kaupa. Kaitseväel on need masinad olemas, terve pataljon tegelikult. Aga need kuuluvad sõjaajavarude alla, neid ei tohi puutuda ilma sõjata, ilma kaitseväe juhataja loata. Nendele ei ole väga vilunud juhte, keda sellises tormis kohe välja saata, nad on konserveeritud, nende lahtivõtmine on natukese kulukas. Ja selliseid küsimusi esitaski mulle selle tehnika eestt vastutav ülem. Mis saab siis, kui midagi juhtub? Kes lubab? Mis õigusega? Kaitseringkonna ülema otsus oli järgmine: saatke masinad välja, tegutsege seal, nii nagu päästeamet ütleb, unustage ära kõik reeglid, unustage ära Kaitseväe juhataja. Jumal mind aidaku. Õhtuks oli torm lahendatud. Torm ise jäi järgi ja inimesed evakueeriti. Ma ei oska öelda, kas ühtegi inimelu me ei kaotanud sellepärast, et Kaitsevägi andis need Bandwagenid sinna või oli meil muidu õnne, küll aga kindlalt üht inimest elustati Kaitseväe Bandwagenis, kui teda evakueeriti. Põhimõtteliselt ei oleks pidanud andma mingit toetust, oleks võinud elada edasi nagu keldrikakand oma paku all ja hiljem ei oleks keegi ka süüdistanud. Oleks olnudki võimekus riiulil.
II lugu - võimalus
Kaitseväe põhiline jõud tegelikult seisneb selles, et tal on välja õpetatud riigikodanikud, reservväelased ja kui riigil on oht, siis nad kutsutakse välja, siis läheb väga kiireks - tuhandetele inimestele tuleb anda relvad, varustus, määrata nad üksustesse ja saata, kuhu isamaal on vaja. Selle jaoks on kaitseväe juhataja, seesama vulkaan, kinnitanud omaette protseduurid ja struktuurid, mis seda tööd peavad tegema tundide jooksul. Kaitseringkonna ülemana, mõned aastad tagasi, ma nägin, et see ei tööta hästi, sest Kaitseliit ei suuda nii lühikese aja jooksul panna välja nii palju vabatahtlikke. Lihtsalt aega on meil vähe. Minu staap sai ülesandeks mõelda välja uus süsteem - ressursse vähem, ajalised piirangud samad, järgi anda võite kõiges - juhtimises ja muus. Kuu aja pärast tulid nad ühe teoreetilise plaaniga, mis tundus täitsa normaalne olevat. Aga kasutada me seda ju ei saa ilma, et kaitseväe juhataja seda kinnitaks. Ja nüüd tuli minna vulkaani juurde. Kaitseväejuhataja tutvus sellega ja pehmelt öeldes tema tagasiside oli negatiivne. Ta ütles, et see asi jookseb umbe kohe. Ja kui ma ütlesin, et aga ma tõestaksin seda eksperimendiga. Ma teeksin läbi ühe tuhande mehe formeerimise. Ta ütles, palun tee, saad ise ka aru, kui loll sa oled. Ma saadan sinule hindajad, et sa mulle vassida ei saaks. Tegutse. Ma läksin tagasi oma kaitseringkonda, rääkisin sellest oma kolleegidele ehk siis ma ootasin toetust. Mulle öeldi, et miks sa seda tegid. Kaitseväejuhataja saab rohkem palka kui sina, sina mõtle ka siis vähem. Kui me ebaõnnestume seal, mõtle seda häbi, sa jäädki kolonelleitnandiks. Mitte, et ma nii väga tahaks kõrgemale tõusta, aga siiski, tuleb ju liigutada tuhandeid inimesi. Vot sel hetkel tuli jällegi kasutada võimu, et panna inimesi tegutsema. Otsus tehtud. Määratud päeval kell 11 õhtul vastu laupäeva 900 ajateenijat spordiriietes mängisid reservväelasi ühe väeosa pääslas. Kodunt aeti välja kümneid kaitseliitlasi ja kaitseväelasi ja test algas. Öösel, pime, aprillikuu, sajab mingit lörtsi, on külm. Kell 7 hommikul tõusis päike ikka idast, aga oluliselt ilusamalt kui seda varem. Pataljoni territooriumil olid masinate kolonnid, kus olid peal varustatud mehed, organiseeritud üksustesse, valmis sõitma kuhu tahes. Nendel oli toit, laskemoon, kõik ettenähtud. Pataljon oli formeeritud tunde kiiremini, kui kaitseväejuhataja direktiiv, kolm korda väiksemate ressurssidega kui kaitseväejuhataja välja mõeldud plaanis. Nende kaitseväelaste näol, kes ennem olid kõik häbi ootel ärevuses, olid väga rahulolevad. Täna on see struktuur meil kinnitatud. Me teeme asju efektiivsemalt. Jällegi ütlen ma, oleks võinud elada nagu keldrikakand oma paku all. See kõik on minu, kõik kakskümmend neli silma, mis mul on, sellega ma näen kõike. Ma nimetan ennast uhkelt vähilaadseks. Aga kas ma olen juht? Ma rõhutan, et juht peab kasutama võimu. Kas või sellepärast, et tuleb teha asju teistmoodi, teha asju paremini, et saavutada oma eesmärk, aga ta peab alati vastutama.
III lugu - võimetus
Ma ei taha rääkida koledatest lugudest, neid on ka. Ma räägin ühe halenaljakama loo, mis näitab, et võimu kasutamisel peab olema ka ettevaatlik, sest inimesed on võimu ees pimedad. Üsna tihti, saades käsu, tormavad nad sabad selgas käsku täitma ja välja tuleb hoopis midagi muud. Kui me võtame vastu kutsealuseid ehk uusi ajateenijaid, siis nad tulevad umbes viiekümne kaupa. Nad rivistatakse ennem meditsiinikontrolli ja vestlusi kõik üles. Laotavad laiali oma isikliku varustuse või riietuse, et neil ei oleks kaasas midagi keelatut. Nendega vesteldakse, selgitatakse, mis edasi saab. Kogu see protsess võtab aega umbes 40 minutit. Eelmise aasta juulikuus tulid ajateenijad. Väljas 30 kraadi kuuma, päike paistab. Nad on üles rivistatud riviplatsile, praevad sõna otseses mõttes. Ma lähen nooremleitnandi juurde, kes seda asja korraldab. Kutsun ta eemale, ütlen vaikselt, las need mehed praevad siin lõpuni, aga kui järgmine grupp tuleb, pane nad sinna seina veerde, sellepärast et seal on vilu. Just nii. Kolme tunni pärast lähe ma sealt mööda, kõik mehed seisavad seina veeres, uus grupp, aga päike on juba liikunud. Nad praevad seal täpselt samamoodi. Ma lähen sinna. Nooremleitnant on juba läinud oma tegemistega. Seal on üks allohvitser ja ma küsin, miks on mehed siin seina ääres? Leitnant käskis. Arusaadav, miks? Teie andsite korralduse. Vot see on lugu võimetusest. Juht peab alati mõtlema, mida ta räägib, milliseid korraldusi annab, sest see kõik võib hoopis teistsuguseks pöörata.
IV lugu - vastutus
Mul on aega veel, ma räägin siis ühe loo, mille üle ma tegelikult tunnen väga palju piinlikkust. Aastaid tagasi pidin ma ettevalmistama ühte Tartu pataljoni jooksuvõistkonda Tartu Kevadjooksule 23 kilomeetrit. Enamus nendest ajateenijad. Ma instrueerisin neid ja ütlesin, ärge kukkuge tormama seal, võtke rahulik tempo ja jookske see algusest lõpuni läbi. Niimoodi te võidate iseennast ja tõenäoliselt ka teisi võistkondi. Ärge hakake kõndima, jookske algusest lõpuni. Naeratades, ausõna, naeratades ma lisasin, käsk on mitte katkestada. Arusaadav, kõigile. Viieteistkümnendal kilomeetril üks ajateenija kukkus. Tal oli põlvega ennem ka probleeme olnud ja ta vigastas oma põlvesidemeid üsna tõsiselt. Tuli kiirabi, fikseeris selle põlve elastiksidemega ja ütles, me viime sind nüüd finišisse. Mees astus autost välja ja ütles, ei,mul on käsk joosta lõpuni. Jooksiski lõpuni. 2 kuud hiljem saatsime selle ajateenija püsiva põlve traumaga reservi, sest ta ei olnud enam kõlblik sõduriks. See vigastus on siiamaani minu hinge peal. Otseselt ma ei tahtnud ju seda. Iga kord, kui ma edaspidi kasutan võimu ja saatan inimesi kuskile, tuleb see kuramuse põlv mulle meelde. Nii et, juhid kasutage võimu. Suunake oma protsesse ja organisatsiooni, kui te tahate saavutada eesmärke. Ärge olge keldrikakandid. Aga arvestage sellega, et teil on ka vastutus.Aitäh.
*TTÜ Keeletehnoloogia labor. Tekst on toimetatud ja liigendatud minu poolt
Transkriptsioon*
Tere päevast, lugupeetud konverentsil osalejad.
Minu nimi on Martin Herem, olen kolonelleitnant auastmelt ja Kirde kaitseringkonna ülem. Mul paluti rääkida mõned lood võimust kaitseväes. Ega seal midagi väga palju erinevat võib-olla ei olegi kui tsiviilühiskonnas, ainult ulatus on suurem. Kaitseväes paneb võim inimesi tegutsema kaugemale kui seda lubaks hirm või häbi. Praktiliselt läbi võimu saadetakse inimesi üsna tõenäolisesse surma. Täna mul nii drastilisi näiteid ei ole. Ennem kui ma lugude juurde lähen. Siin ennem räägiti vulkaanidest. Eestis vulkaane ei ole. Mina olen pärit Raplamaalt - sood ja metsad üsna tasane ja vaikne koht. Aga viimased kümme aastat olen ma töötanud sellise juhi üsna lähedal alluvuses nagu Ants Laaneots. Uskuge mind, ma tean, mis asi on väike vulkaan. Ma tean, mis asi on tuha all olla. Ja ma tean, kui maa väriseb ja miski järgmine pole päris kindel. Minu lood võiks nimetada võimekuseks, võimaluseks ja võimetuseks. Ma arvan, et võim on juhi tööriist eesmärkide saavutamisel. Loomulikult ta vastutab võimu kasutamise eest. Aga võimu ta peab kasutama.
I lugu - võimekus
Lugu on eelmisest aastast, kui oli lumetorm Monika. Etteruttavalt ma pean ütlema, et politsei ja päästeamet tegid seal väga head tööd. Ükskõik kui vähe see on välja paistnud, nad tegid head tööd. Selle lumetormi ajal Päästeamet palus kaitseväelaste käest abi. Teise päeva hommikul helistas päästeametnik minule ja ütles, et asi on väga hull. Umbes 500 inimest on Padaorus lumevangis olnud juba terve öö. Ei ole täpselt teada, mis nendega seal on ja välja neid ei saa sealt kuidagimoodi. Ainukesed vahendid on Bandwagen tüüpi roomikmasinad ja neid on päästeametil väga vähe, ainult paar tükki. Päästeametnik lisas veel, et kui need inimesed jäävad sinna järgmiseks ööks, siis me võime lugeda hukkunuid kümnete kaupa. Kaitseväel on need masinad olemas, terve pataljon tegelikult. Aga need kuuluvad sõjaajavarude alla, neid ei tohi puutuda ilma sõjata, ilma kaitseväe juhataja loata. Nendele ei ole väga vilunud juhte, keda sellises tormis kohe välja saata, nad on konserveeritud, nende lahtivõtmine on natukese kulukas. Ja selliseid küsimusi esitaski mulle selle tehnika eestt vastutav ülem. Mis saab siis, kui midagi juhtub? Kes lubab? Mis õigusega? Kaitseringkonna ülema otsus oli järgmine: saatke masinad välja, tegutsege seal, nii nagu päästeamet ütleb, unustage ära kõik reeglid, unustage ära Kaitseväe juhataja. Jumal mind aidaku. Õhtuks oli torm lahendatud. Torm ise jäi järgi ja inimesed evakueeriti. Ma ei oska öelda, kas ühtegi inimelu me ei kaotanud sellepärast, et Kaitsevägi andis need Bandwagenid sinna või oli meil muidu õnne, küll aga kindlalt üht inimest elustati Kaitseväe Bandwagenis, kui teda evakueeriti. Põhimõtteliselt ei oleks pidanud andma mingit toetust, oleks võinud elada edasi nagu keldrikakand oma paku all ja hiljem ei oleks keegi ka süüdistanud. Oleks olnudki võimekus riiulil.
II lugu - võimalus
Kaitseväe põhiline jõud tegelikult seisneb selles, et tal on välja õpetatud riigikodanikud, reservväelased ja kui riigil on oht, siis nad kutsutakse välja, siis läheb väga kiireks - tuhandetele inimestele tuleb anda relvad, varustus, määrata nad üksustesse ja saata, kuhu isamaal on vaja. Selle jaoks on kaitseväe juhataja, seesama vulkaan, kinnitanud omaette protseduurid ja struktuurid, mis seda tööd peavad tegema tundide jooksul. Kaitseringkonna ülemana, mõned aastad tagasi, ma nägin, et see ei tööta hästi, sest Kaitseliit ei suuda nii lühikese aja jooksul panna välja nii palju vabatahtlikke. Lihtsalt aega on meil vähe. Minu staap sai ülesandeks mõelda välja uus süsteem - ressursse vähem, ajalised piirangud samad, järgi anda võite kõiges - juhtimises ja muus. Kuu aja pärast tulid nad ühe teoreetilise plaaniga, mis tundus täitsa normaalne olevat. Aga kasutada me seda ju ei saa ilma, et kaitseväe juhataja seda kinnitaks. Ja nüüd tuli minna vulkaani juurde. Kaitseväejuhataja tutvus sellega ja pehmelt öeldes tema tagasiside oli negatiivne. Ta ütles, et see asi jookseb umbe kohe. Ja kui ma ütlesin, et aga ma tõestaksin seda eksperimendiga. Ma teeksin läbi ühe tuhande mehe formeerimise. Ta ütles, palun tee, saad ise ka aru, kui loll sa oled. Ma saadan sinule hindajad, et sa mulle vassida ei saaks. Tegutse. Ma läksin tagasi oma kaitseringkonda, rääkisin sellest oma kolleegidele ehk siis ma ootasin toetust. Mulle öeldi, et miks sa seda tegid. Kaitseväejuhataja saab rohkem palka kui sina, sina mõtle ka siis vähem. Kui me ebaõnnestume seal, mõtle seda häbi, sa jäädki kolonelleitnandiks. Mitte, et ma nii väga tahaks kõrgemale tõusta, aga siiski, tuleb ju liigutada tuhandeid inimesi. Vot sel hetkel tuli jällegi kasutada võimu, et panna inimesi tegutsema. Otsus tehtud. Määratud päeval kell 11 õhtul vastu laupäeva 900 ajateenijat spordiriietes mängisid reservväelasi ühe väeosa pääslas. Kodunt aeti välja kümneid kaitseliitlasi ja kaitseväelasi ja test algas. Öösel, pime, aprillikuu, sajab mingit lörtsi, on külm. Kell 7 hommikul tõusis päike ikka idast, aga oluliselt ilusamalt kui seda varem. Pataljoni territooriumil olid masinate kolonnid, kus olid peal varustatud mehed, organiseeritud üksustesse, valmis sõitma kuhu tahes. Nendel oli toit, laskemoon, kõik ettenähtud. Pataljon oli formeeritud tunde kiiremini, kui kaitseväejuhataja direktiiv, kolm korda väiksemate ressurssidega kui kaitseväejuhataja välja mõeldud plaanis. Nende kaitseväelaste näol, kes ennem olid kõik häbi ootel ärevuses, olid väga rahulolevad. Täna on see struktuur meil kinnitatud. Me teeme asju efektiivsemalt. Jällegi ütlen ma, oleks võinud elada nagu keldrikakand oma paku all. See kõik on minu, kõik kakskümmend neli silma, mis mul on, sellega ma näen kõike. Ma nimetan ennast uhkelt vähilaadseks. Aga kas ma olen juht? Ma rõhutan, et juht peab kasutama võimu. Kas või sellepärast, et tuleb teha asju teistmoodi, teha asju paremini, et saavutada oma eesmärk, aga ta peab alati vastutama.
III lugu - võimetus
Ma ei taha rääkida koledatest lugudest, neid on ka. Ma räägin ühe halenaljakama loo, mis näitab, et võimu kasutamisel peab olema ka ettevaatlik, sest inimesed on võimu ees pimedad. Üsna tihti, saades käsu, tormavad nad sabad selgas käsku täitma ja välja tuleb hoopis midagi muud. Kui me võtame vastu kutsealuseid ehk uusi ajateenijaid, siis nad tulevad umbes viiekümne kaupa. Nad rivistatakse ennem meditsiinikontrolli ja vestlusi kõik üles. Laotavad laiali oma isikliku varustuse või riietuse, et neil ei oleks kaasas midagi keelatut. Nendega vesteldakse, selgitatakse, mis edasi saab. Kogu see protsess võtab aega umbes 40 minutit. Eelmise aasta juulikuus tulid ajateenijad. Väljas 30 kraadi kuuma, päike paistab. Nad on üles rivistatud riviplatsile, praevad sõna otseses mõttes. Ma lähen nooremleitnandi juurde, kes seda asja korraldab. Kutsun ta eemale, ütlen vaikselt, las need mehed praevad siin lõpuni, aga kui järgmine grupp tuleb, pane nad sinna seina veerde, sellepärast et seal on vilu. Just nii. Kolme tunni pärast lähe ma sealt mööda, kõik mehed seisavad seina veeres, uus grupp, aga päike on juba liikunud. Nad praevad seal täpselt samamoodi. Ma lähen sinna. Nooremleitnant on juba läinud oma tegemistega. Seal on üks allohvitser ja ma küsin, miks on mehed siin seina ääres? Leitnant käskis. Arusaadav, miks? Teie andsite korralduse. Vot see on lugu võimetusest. Juht peab alati mõtlema, mida ta räägib, milliseid korraldusi annab, sest see kõik võib hoopis teistsuguseks pöörata.
IV lugu - vastutus
Mul on aega veel, ma räägin siis ühe loo, mille üle ma tegelikult tunnen väga palju piinlikkust. Aastaid tagasi pidin ma ettevalmistama ühte Tartu pataljoni jooksuvõistkonda Tartu Kevadjooksule 23 kilomeetrit. Enamus nendest ajateenijad. Ma instrueerisin neid ja ütlesin, ärge kukkuge tormama seal, võtke rahulik tempo ja jookske see algusest lõpuni läbi. Niimoodi te võidate iseennast ja tõenäoliselt ka teisi võistkondi. Ärge hakake kõndima, jookske algusest lõpuni. Naeratades, ausõna, naeratades ma lisasin, käsk on mitte katkestada. Arusaadav, kõigile. Viieteistkümnendal kilomeetril üks ajateenija kukkus. Tal oli põlvega ennem ka probleeme olnud ja ta vigastas oma põlvesidemeid üsna tõsiselt. Tuli kiirabi, fikseeris selle põlve elastiksidemega ja ütles, me viime sind nüüd finišisse. Mees astus autost välja ja ütles, ei,mul on käsk joosta lõpuni. Jooksiski lõpuni. 2 kuud hiljem saatsime selle ajateenija püsiva põlve traumaga reservi, sest ta ei olnud enam kõlblik sõduriks. See vigastus on siiamaani minu hinge peal. Otseselt ma ei tahtnud ju seda. Iga kord, kui ma edaspidi kasutan võimu ja saatan inimesi kuskile, tuleb see kuramuse põlv mulle meelde. Nii et, juhid kasutage võimu. Suunake oma protsesse ja organisatsiooni, kui te tahate saavutada eesmärke. Ärge olge keldrikakandid. Aga arvestage sellega, et teil on ka vastutus.Aitäh.
*TTÜ Keeletehnoloogia labor. Tekst on toimetatud ja liigendatud minu poolt
Kommentaarid