Suured tormid ja üleujutused tabavad Eesti läänerannikut umbes 40-50 aastase intervalliga. Rannal elavad inimesed peaksid teadma, millega riskivad

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere 2016. aasta teaduskommunikatsiooni konverentsil, 23 November 2016. Allikas: Eesti Teadusagentuur Foto: Sander Hiire

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere esines 13. jaanuaril ERR saates "Kajalood".
Saade oli põnev. Kirjutasin kõnetuvastaja* abiga maha mõne minuti saate algusest.

Tarmo Soomere, laiem avalikkus tutvus teie nimega põhjalikumalt 13 aastat tagasi jaanuaris 2005, kui teie ennustasite ette tohutut tormi ja veetaseme tõusu nii Pärnumaal kui Läänemaal. Aga keegi ei uskunud teid. Päästeamet andis mingi väga üldise hoiatuse, samuti ilmajaam ja siis tuli torm, mida hakati nimetama “Sajandi tormiks” - tuule kiirus Kihnu saarel ulatus 38 meetrini sekundis iiliti. Pärnus tõusis veetase 295 sentimeetrit üle Kroonlinna nulli, seal evakueeriti kodudest 300 inimest, 11inimest leiti alajahtununa, üks inimene hukkus. Kahjude likvideerimiseks maksis Eesti riik 264.5 miljonit Eesti krooni. Euroopa Liidust tuli lisaks veel 20 miljonit.
Mis on sellest ajast muutunud selle kolmeteistkümne aastaga? Teist on saanud akadeemia president. Kroonlinna null asendatud Amsterdami nulliga. Eesti on ühinenud paari rahvusvahelise seireorganisatsiooniga ja Tehnikaülikoolis õpetatakse mingit uut eriala. Kas see on kõik?

Mõni asi on muutunud, mõni asi ei ole muutunud. Aga ma tahaksin kohe ühe täpsustuse teha, et teadlased ega ka mina ei ennustanud “Jaanuari tormi”. Me saime prognoosi oma Taani kolleegide käest ja siis oli meil probleem selle prognoosi nii-öelda selgeks rääkimisega. See, et tuleb torm milletaolist ei ole sadu aastaid Eesti rannavetes olnud, oli meile selge. Samal ajal torm maailma mõistes ei olnud ju teab kui midagi - esimese kategooria orkaan, napilt-napilt üle lati esimese kategooria orkaan. See, millega teadlased hakkama said, oli, et nad suutsid tookord selgitada inimestele, et kui vesi tõuseb ligi 3 meetrit üle tavapärase, et ta ei jää seinana rannale seisma, vaid tuleb sisemaale ja vesi on märg ja külm. Võib-olla kõige suurem saavutus selle tormi juures on, et mereteadlased õppisid inimestega rääkima. Õppisid rääkima keeles, mida rannal elavad kaasteelised mõistsid. Tollal eriti ei peetud vajalikuks teadlasi kuulata, selles mõttes pole suurt midagi muutunud. Teadlasi endiselt ei kuulata ja pigem kuulatakse teadlaste sõnumitest seda osa, mis toetab juba poliitilises mõttes tehtud otsuseid, aga seegi hea, et seda osa kuulatakse.

Kas me oleme rohkem niisugusteks üleujutusteks valmis kui 13 aastat tagasi?

Teaduskommunikatsioon laias maailmas ongi sagedasti just katastroofipõhine. Kui midagi tõeliselt viltu läheb või kui loodus oma jõudu näitab koha peal, mille kohta me ei ole osanud arvata, et see võiks nii minna, siis riigid sellest õpivad. Jaanuari tormi otsene tulemus on, et Eestis on praegu Baltimaade parim mereprognoosi süsteem. Kaasajal juba mitmeid aastaid ükski torm ei jää teadlaste vaatepiirist kõrvale ja umbes 2 päeva ette me teame, et torm on tulemas ja päevotsa ette me teame, kuidas reageerib meri sellele. Selles mõttes on teadlased õppinud tulevikku piiluma. Riigisüsteem on õppinud teadlasi usaldama, nüüd toodab mereprognoosi ju tegelikult Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituut ja see on äärmiselt hea muutus meie maastikul.

Kui see 264 miljonit krooni, mis ei ole ka eurodesse ümberarvutatult ju väike raha, oleks varem pandud mereteadlaste töö tõhustamiseks, kas kahjud oleksid olnud väiksemad?

Kahjud oleksid olnud enam-vähem sama suured. Merega on nõnda, et isegi kui me teame, et meri tõuseb teatava kõrguseni ega me maju ära viia ei saa. Me saame võib-olla ära viia autod, ajada ära koduloomad, ise ära minna. Nüüd me oleksime suutnud vältida üht inimohvrit ja võib-olla mõnekümne auto uppumist. Aga kahjud ehitistele, muule infrastruktuurile, need oleks jäänud umbes samasugusteks. See on valikute küsimus, et kas me ehitame rannale või mitte. Parafraseerides vanu ütlemisi, et kauges minevikus teadsid kõik, et rannal elamine on ohtlik, aga odav. Täna on ta ohtlik, aga kallis ja sellegipoolest paljud inimesed otsustavad oma kodu rannale rajada. Eks nad ise teavad, millega riskivad.

Te olete välja toonud, et niisugused suured tormid ja üleujutused tabavad Eesti läänerannikut umbes 40-50 aastase intervalliga, et inimesed jõuavad ära unustada.

40-50 aastat intervalli tundub olevat universaalne ajavahemik kahe katastroofilise sündmuse vahel ka mujal maailmas. Inimmälu on ju lühike - inimese eluiga on pikenenud selliseks nagu ta täna on alles mõnikümmend aastat tagasi. Veel eelmisel sajandil ja kauges minevikus oli tüüpiline eluiga märksa lühem ja kui vanaisa lapselapsele ei jutustanud, mida ta nooruses on näinud, siis lapselaps seda ei teadnud. 40 aastat oli vanal ajal kaks inimiga, kaks inimpõlve ja selle taga olev horisont oli nähtamatu ja muutus nähtavaks võib-olla ainult erandjuhtudel, kui mõnest õnnetusest või viisist õnnetusele reageerida sai traditsioon või religiooni osa.

Kuula kogu saadet

TTÜ Keeletehnoloogia labori kõnetuvastaja

Loe Tarmo Soomere ohuartikleid